Tere, tere!
Tänane päev on möödunud üpriski rahulikult — esinemisi ei ole olnud ja ainukesteks atraktsioonideks on olnud hommikune voolimistund, kus valmistati värvilisi linnukesi ja sõbrunemisõhtu Tailastega. Tailased nautisid meie esinemist väga ja nii mõnigi meist, võib-olla isegi kõik, said kingituseks väikese nukukese. Kahjuks ei läinud aga meie sõbrunemisõhtu nii hästi kui oleks võinud loota. Nimelt kukkus Kristina ühe Tai mängu ajal, sest söökla libe põrand ja peaaegu ilma tallata ketsid ei sobinud kiireks jooksmiseks. Peale Kristina kukkumist tegid Tailased aga targa otsuse — edasi jätkasime veidike rahulikuma tantsuga. See tants pani iga Leesika imestama, kuidas on võimalik, et inimeste sõrmed niivõrd palju painduvad.
Söömas oleme käinud läbi eraldi käigu ja kõik ülejäänud väljapääsud (et näiteks külastada kohalikku kaubandust või kasvõi niisama ringi jalutada) on lukustatud.
Aga ega siis midagi. Loodus tühja kohta ei salli ja nii ka Leesikas. Kui esinemisi ei ole tuleb ise mingi tants ja trall korraldada. Niisiis võtsid meie usinad ja toredad pillimehed oma lõõtsad ja viiuli välja ning tants ja laul võis alata. Olles tantsinud ja laulnud juba nii tunnikese ilmutasid meile end kaks kanadalast, kellest üks —
Arthur, oli kaasa võtnud viiuli ja sulandus meie muusikute sekka ja teine soovis õppida igat tantsu mida me parasjagu tantsinud olime, nii me tantsisme polkat ja Kadrelit, Kirpu ja Subbotat, Krakovjakki ja Aleksandra valssi ning teisi.
Meie tantsimise lõpetas aga "kodune SPA" , ehk siis meie kallid Tuuli ja Kristiina, ravitsesid meid, pannes vietnami salvi varvaste vahele (tehes sellega meeletut kõdi) ja mingit salvi veel lihaste ja liigeste vastu (nagu Tuuli seda ütles). Seega jätsime kanadalastega hüvasti ja eks nüüd näis mis see õhtu veel meile toob!
Järgmiste blogimisteni,
A.H.Ursula Allvee
PS! Pealkiri tuleneb sellest, et Hetu lugedes seda postitust, veel enne avaldamist, ütles välja oma arvamuse, et ma ei oska just liiga hästi blogida ja antud postitus kõlab nagu kiri. ;)
